Windows – see tähenab indiaanlaste keeles – valge inimene vaatab läbi klaasist akna liivakella.
Ajakirjanik käis hullumajas tutvumas sealse elu-oluga. Saanud piisavalt informatsiooni artikli jaoks, hakkas juba äraminema, kuid märkas välisukse juures midagi ebatavalist.
“Miks teil välisukse juures seisab vann, lusikas ja kruus? küsib arstilt.
Sellega me teeme tervekssaanutele viimase lõpueksami, laseme vanni vett täis ja palume selle tühjendada…”
“Ahha, selge pilt, kes võtab kruusi, saab välja.”
“Välja saab see, kes võtab vannipõhjal punni eest.”
Sõidavad süsteemianalüst, programmeerija ja riistvara spetsialist kõrgmägedes mööda looklevat kruusateed oma porschega, ikka korralikul kiirusel, ja järsku märkavad, et vaat-vaat, pidurid ei tööta. Poistel hirm naha vahel, näevad et kitsal teel tulev veel kallur vastu, rabelevad siis nii ja teistmoodi ning napilt-napilt saavad masina lõpuks täpselt kuristiku serval pidama. Astuvad siis autost välja, pühivad higi ja hakkavad nõu pidama, et mida nüüd peale hakata.
Süsteemianalüst: Teate sõbrad, nüüd peame küll hoolega terve masina lahti võtma ja süstemaatiliselt üle vaatama, alustades mootorist ja lõpetades autoraadioga, spetsialistid kutsume lähimast remondikojast ka kohale.
Riistvara spets: Ah ära aja jama, anna mulle 5 minutit ja haamer, ja asi vask, sõidab pärast veel kiiremini pealegi, kui enne.
Programmeerija: No see kõik on muidugi tore, aga kõigepealt istume ikka autosse tagasi ja proovime, kas õnnestub viga korrata.
Väike Mitja liivarannal meremiini tagus,
varsti ema imestas, kuhu Mitja kadus?
Kalluri juht suhtus töösse hooletult,
killustiku koorem õue kattis, lapsed enda alla mattis.
Magusasti maitses naps, kaua tõrkus tütarlaps,
pähe kopsas kasehalg, hellalt laiali läks jalg.
Doktor, mulle teeb mu poeg muret. Päevad läbi vormib ta liivast kooke ja ise teeb näo, nagu sööks neid.”
“Pole midagi kohutavat. See on laste juures tavaline nähtus.”
“Võib-olla küll, aga siiski väga ebameeldiv nii mulle kui ka tema naisele.
Isa, miks meie vanaema ümber liivakasti roomab?
– Kellele vanaema, kellele ämm. Anna veel padruneid kätte, pojake.
Kuidas krokodillid paljunevad?
– ???
– Tulevad veest, matavad munad kuuma liiva alla ja nutavad krokodillipisaraid.
– Miks nad nutavad?
– Eks katsu ise oma mune kuumal liival hoida!
“Kust sa selle ilusa mäng kallurauto oled saanud? uurib tädi.
“Selle kinkis mulle väike poiss liivakastis.”
“Ja mis ta sulle ütles?”
“Ta ei öelnud midagi, ainult karjus.”
“Mis saab, kui Saharas hakata sotsialismi ehitama?”
“Seal algavad raskused liivaga.”
Istub tüdrukuke liivakastis – silmad ripnevad närvide otsas, kõrvust jookseb verd, suu rebenenud lõhki, juuksed tükati välja langenud, nahk kaelal pragunenud…Täielik õudus…
Mööduja küsib: Mis Sinuga siis juhtus???
Tüdrukuke: No küll nüüd alles aevastasin!!!
Üksiku saarekese liiva randa ujus laevahuku läbiteinud mees. Ta ajas
ennast vaevaga püsti ja komberdas kaldale. Seal ootas
teda tema naine, kes oli päästepaadiga varem saarele jõudnud.
“Kus sa olid? laev uppus juba eile!
Uusrikaste lapsed mängivad liivakastis ja kaevavad mobiil telefonidega auke. Korraga läheb ühel lapsel mobiiltelefon katki. Teised lapsed kukuvad selle peale parastama: Kaeva nüüd siis peileriga edasi !
Ema ütleb pojale:
Kui vanaema tuleb, siis ütle: “Kurgid on külmutuskapis, lapsed mängivad liivakastis, lehm sööb karjamaal heina ja isa läks karjääri tööle.”
Vanaema tuleb koju ja Juku ütleb: “Kurgid on liivakastis, lapsed mängivad purgis, isa sööb karjamaal heina ja lehm läks karjääri.
2 jaanalindu kohtuvad. Üks pärib teiselt: “Kas sa tead, miks jaanalinnud pea liiva peidavad?”
“Miks teised seda teevad, ma ei tea. Mina otsin naftat.”
Preili Kask vastas kõigile rahvaloendaja küsimustele peale ühe. Oma vanust keeldus ta ütlemast. “Kõik teised on ju seda ütelnud,” imestas rahvaloendaja. “Kas ka preili Maia Muld?” “Muidugi,” kinnitas rahvaloendaja. “Siis ma olen niisama vana kui tema.” “SAMA VANA KUI MULD,” kirjutas loendaja ankeeti.
Auditooriumi ees seisev filosoofiaprofessor tõstis lauale viieliitrilise klaaspurgi ja täitis selle 3cm läbimõõduga killustikuga. Lõpetades purgi täitmise küsis ta auditooriumilt: “Kas purk on täis?”
Auditoorium vastas: “Täis.”
Professor tõstis lauale väikese purgi herneid ja valas need suurde purki. Ta raputas pisut suurt purki ja herneterad veeresid killustiku vahele. Seejärel küsis professor oma küsimuse uuesti: “Kas purk on täis?”
Auditoorium vastas: “Jah, on täis.”
Nüüd tõstis professor lauale karbikese liivaga ja valas selle sisu suurde purki. Liiv täitis kogu killustiku ja herneste vahele jääva tühja ruumi ning professor küsis veel kord: “Kas purk on täis?”
Auditoorium vastas: “Jah, ja seekord lõplikult.”
Professor naeratas ja tõstis lauale kaks purki õlut, tegi need lahti ja valas ettevaatlikult liiva niisutades suurde purki tilgatuks. “Ja nüüd”, ütles professor, “tahan ma teile öelda, et see purk on teie elu analoog. „Killustik” – need on kõige olulisemad asjad teie elus: perekond, tervis, sõbrad, lapsed. See on see, millest tegelikult piisab, et teie elu oleks täis – elamist väärt, isegi juhul, kui te kaotate ülejäänu. „Herned” – need on asjad, mis on olulised vaid teile isiklikult: töö, kodu, vara. „Liiv” – see on kõik ülejäänud, pisiasjad.
Kui ma oleksin purgi esmalt liivaga täitnud, ei oleks seal jäänud ruumi ei hernestele ega killustikule. Nii ka elus – raisates energiat pisiasjadele, tuleb seda puudu hoopis olulisemate asjade juures. Tegelege sellega, mis teeb teid õnnelikuks: mängige oma lastega, leidke aega kaasale, kohtuge sõpradega. Ja siis jääb teil alati aega ka töö, koristamise ja autopesu jaoks. Prioriteedid peavad olema paigas – “eelkõige ikkagi killustik, siis herned ja alles siis liiv!”
Auditoorium plaksutas. Vaid üks natuke väsinud olekuga tudeng tõstis käe ja küsis nukra häälega: “Härra professor, aga milleks te siis õlle ära raiskasite?”
Professor naeratas: “Ma olen rõõmus, et Te seda küsisite. Õlle valasin ma purki tõestamaks, et ükskõik, kui tiheda graafiku järgi teie elu ka ei käiks, paari õlle jaoks leidub seal alati aega.”
K: “Kuidas saab elevant puu otsa?”
V: “Pistab kevadel seemne mulda, istub peale ja jääb ootama, kuni puu suureks kasvab.”
K: “Aga, kuidas saab elevant puu otsast alla?”
V: “Istub lehele ja ootab sügist.”
Arst teatab patsiendile, et tal on aids. Haige kahvatub ja küsib:
«Ja millega ma peaksin ennast ravima?»
«Mitte millegagi.»
«Kas mingeid ravimeid siis selle vastu ei olegi?»
«Ei ole.»
«Absoluutselt mitte midagi!?»
«Japp…»
«Aga midagi, mis natukenegi aitaks?»
«Noh, võite võtta mudavanne.»
«Kas see aitab?» küsib haige viimases lootuses.
«Ei. Vähemalt harjute mullaga.»
Kantpea näeb unes palju kartulat- läheb siis unenägude seletaja juurde asja uurima.
Vastus tuli kiiresti: ega see muud tähenda, kas kevadel vara mulda või sügisel kasti.
Jukul on sünnipäev. Kõik külalised on kohal, kuid Jukut kusagil. Ema jookseb juba välja otsima, kui näeb, et Juku tuleb Mallega võsast. Jukul on põlved liivaga koos, aga Mallel terve selg liivane.
Ema küsib ärevalt: Juku, millega sa seal tegelesid?
Juku pühib demonstratiivselt põlvedelt liiva ja ütleb: Ma ei tea kuidas teie täiskasvanud seda nimetate, kuid tänasest päevast on see minu hobi.
Blondiin küsib psühhaatrilt :
“Kuidas Te teete selgeks, et pealtnäha normaalne inimene võib olla tegelikult vaimse puudega?” küsib blondiin targa küsimuse.
“See on väga lihtne,” vastab Liiv. “Ma küsin Teilt ühe lihtsa küsimuse, millele igaüks suudab vastata. Kui isik kõhkleb ja ei suuda vastata, annab see mulle juba vihje, et isikul võib olla vaimne puue.”
“Äkki toote mõne näite taolisest küsimusest,” pärib blondiin edasi.
“No vot selline küsimus teile,” alustab Anti Liiv. “Kapten James Cook sooritas kokku kolm ümbermaailmareisi. Ühel neist ta tapeti. Millisel?”
Blondiin mõtleb veidi, puhkeb närviliselt naerma ja ütleb: “Kas Te ei tooks mõnda teist näidet. Mereajaloo tundmine polegi kunagi olnud minu tugevam külg!
Kolm kilpkonna käivad liiva kõrbes. (2 suurt ja 1 väike). Jõuavad kaevuni ja tahavad jooma hakkata. Aga selgub, et väikesel kilpkonnal on joogikruus koju ununenud ning ta ütleb: ” Oodake sõbrad, ma toon oma kruusi kodunt ära, koos on ju parem juua.” Mõeldud tehtud
Suured kilpkonnad ootavad ühe, teise ja kolmandagi nädala, kuid väike kilpkonn ei ole saabunud.
Üks suur kilpkonn ütles teisele: Hakkame juba oma janu kustutama, ega väike seda teada ei saa, et meie oleme juba joonud.” Hakkavadki kaevust vett võtma kui väike kilpkonn liivaluite tagant välja tuleb ja ütleb: Kui te nii reeturlikud olete ei lähegi ma oma kruusi järele.
Istuvad kord potsataja, kaelkirjak ja joehobu kumnekorruselise maja katusel.Igavuse peletamiseks otsustavad, et hakkaks oige katuselt alla huppama. Potsataja kohe nous, mina esimesena. Huppabki: kumme, uheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, uks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, uheksa, kumme. Tuleb kaelkirjaku kord. Huppabki: Kumme, uheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, kaks, kaks……..Katte joudnud joehobu kord.Huppabki: Kumme, uheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, uks, asfalt, killustik, kruus, liiv, muld, TERE KAEVURID
Esimese klassi lapsed õpivad kirjutama. Õpetaja: “Tanetska, mida sa eile peale kooli tegid?” Tanja: “Mängisin liivakastis” Õpetaja: “Tubli, Tanetska, tule tahvli juurde ja kirjuta sõna LIIV. Petetska, mida sina eile peale kooli tegid?” Petja:”Mina mängisin koos Tanetskaga liivakastis, vedasi n kalluriga liiva” Õpetaja: “Tubli, Petetska, tule tahvli juurde ja kirjuta sõna KALLURAUTO. Mutalib Said ibn Ahmed Bei, mida sina ka eile peale kooli tegid?” MSAB: “Mina tahtsin ka nendega liivakastis mängida, aga nemad kutsusid mind tsusmekiks ja loopisid liivaga!” Õpetaja:”Korralagedus, rassiline diskrimineerimine ja jõhker inimväärikuse alandamne! Mutalib Said ibn Ahmed Bei, tule tahvli juurde ja kirjuta 100 korda, nii et kõik näeksid, RASSILINE DISKRIMINEERIMINE JA JÕHKER INIMVÄÄRIKUSE ALANDAMINE!”
Esineb ainult kaht liiki jaanalinde. Tavalisi ja lillasid. Ohu ilmnedes pistavad tavalised pea liiva sisse. Lillad aga istuvad põõsastes ja ootavad seda momenti.
Honolulus on kõike: liiva lastele, päikest naisele ning haisid ämmale.
Inimsööja lapsed mängivad liivakastis tavaliste lastega ja järsku tuleb inimsööjate ema aknale ja ütleb:
“Mitu korda ma olen öelnud, et toiduga ei mängita!”
Jaanalind ja kaamel saavad kokku. Kaamel pärima:
“Kui jaanalinnud ehmuvad, miks te siis oma pea alati liiva sisse peidate?”
“Ei tea! Mina isiklikult otsin sealt küll alati naftat.”
Juku ja Manni mängivad õues liivakastis. Juku tahab Manni ees hoobelda, ütleb:
“Aga mul on uus liivakühvel!”
“Aga mul on ka!” ütleb Manni.
“Aga mul on uus kallurauto!”
“Aga mul on ka!”
“Aga mul on ilus suur karumõmm!”
“Aga mul on veel suurem karumõmm!”
Mõtleb Juku, mis see küll olla võiks, mida Mannil ei ole. Välja mõtles!
“Aga mul on noku!”
Seda Mannil tõesti ei ole, nii ta jooksebki töinates tuppa. Veidi aja pärast tuleb võidurõõmsa näoga õue tagasi.
“Aga minu ema ütles, et kui ma suureks kasvan, siis on mul palju nokusid!”, hüüdis ta Jukule.
Jänki roomab kõrbes, ise janusse suremas: “Juua! Juua! Vett! Vett!” Leiab liiva seest dollari:”Õlut! Õlut!”
Kaamlid omavahel:
“Isa, kuule isa, ütle, miks meil need kaks suurt küüru on?”
“Nendesse kogume me vett, poeg, liiva kõrbes, nagu tead, ei ole ju igal pool vett saadaval, ilma vedelikuta aga ei saa keegi elada.”
“Kuule, aga miks meil kabjad nii suured on?”
“Aga kõrbes võiksime me ju liiva sisse vajuda, kui meie kabjad oleksid väiksemad.”
“Isa, aga … miks meil seda kõike siin loomaaias vaja on?”
Väikemees kargab liivakastist püsti ja jookseb tuppa isa juurde:
“Issi! Issi! Ma nägin vanaema!”
“Kui palju kordi ma pean sulle rääkima, et sa ei uuristaks liiva sisse liiga
sügavaid auke!”
Kaks eksinud rändurit liivakõrbes. Kolmas nädal ilma vee ja söögita. Vaevaliselt roomavad nad üle liivaluidete, kurb ja piinarikas lõpp silme ees virvendamas.
Korraga lõpnud kaameliraibe luidete vahel maas. Esimine rändur tormab viimast jõudu kokku võttes raipeni ja kukub kugistama haisvat liha. Teine lebab suhteliselt ükskõikselt liival ja vaatab pealt.
“Kas Sa siis ei olegi näljane?” imestab esimene.
“Ma kannatan lihtsalt veel veidi-saab soojalt süüa!…” vastab teine rahulikult.
Kaks jääkaru jalutavad kõrbes. Üks ütleb teisele:
– Küll siin peab ikka libe olema! Vaata, kui palju on liiva puistatud!
Kaks jaanalindu ajavad kolmandat taga. Tagaaetav vaatab et pääsu ei ole kuskile ja pistab lõpuks pea liiva sisse. Teised jõuavad ka sinna. Vaatavad ja otsivad, aga jaanalindu ei kuskil. Üks siis ütleb: “Kuhu ta siis kadus, alles ta oli siin?”
Kaks kihnu naist, Killu Leena ja Liiva Liisu, said kokku ja räägivad siis ilmast ja tevisest ja leena siis lõpuks kurdab, et igavene jama küll, pole see ilmaelu enam midagi väärt, juba neljas mees tuli krematooriumi saata vanatüdruk Liiva Liisu ohkab seepeale:
– mina pole oma elus veel meest saandki, aga mõnel jätkub neid lausa ahju kütta.
Kaks koeraomanikku saavad kokku. Esimene kurdab:
“Tead, jube jama, nii kui koer koju saab, hakkab tagumikku mööda vaipa vedama.”
Teine lohutab:
“Tead, pole midagi, mul oli sama jama, liimisin liivapaberi põrandale, korra tõmbas ja enam ei tee.”
Paari päeva pärast saavad jälle kokku ja teine küsib, et kuidas on.
Esimene vastu:
“Tulime koju, hakkas vedama….radiaatorini jõudsid ainult kõrvad.”
Kaks sõbrannat baaris. Brünett küsib blondiinilt kas too teab kuidas on kõige lihtsam jaanalindu püüda.
“Ei tea.”
“On tarvis leida kiilakas mees, see kaevata kõrbes liiva, nii et ainult pea välja jääks. Tuleb jaanalind, vaatab et muna ja hakkab hauduma. Siis jalgadest kinni ja ongi käes.”
Paari päeva pärast blondiin teise sõbrannaga kohvikus ja küsib kuidas kõige lihtsam jaanalindu püüda.
“Ei tea.”
“On tarvis leida kiilakas mees ja see kõrbes liiva matta nii et ainult munad välja jäävad. Tuleb jaanalind, vaatab et munad ja hakkab hauduma. Siis jalgadest kinni ja ongi käes. Ainult et miks see mees kiilakas pidi olema, seda küll ei mäleta.”
Kaubaagent trügis sisse ühte majja, et selle asukatele uut marki tolmuimejat
demonstreerida.
“Madam, ma tõestan teile kohe, et meie firmas müüdavad tolmuimejad on
maailma parimad!” räägib agent perenaisele.
Seejärel võttis ta kotikese, millest puistas kallile pärsia vaibale liiva, tuhka,
puutükikesi ja munakoori.
“Kui see tolmuimeja seda prahti siit vaibalt mõne sekundiga jäägitult ära ei
korista, siis ma söön selle ise ära!” teatas agent.
Perenaine ei vaadanud tolmuimeja poolegi, vaid tõusis kiiresti tugitoolist ning
kiirustas köögi poole.
“Kuhu te kiirustate?”hüüdis agent.
“Lähen toon teile soola, pipart ja tükikese võid, et see kraam teil libedamini
alla läheks. Meie majas pole kahjuks elektrit.”
Väike poiss istub liivakastis ja ehitab kuju- paneb natuke liiva, natuke mulda ja rohkesti sitta, jälle natuke liiva, mulda ja ohtrasti sitta.
Parajasti kõnib mööda konstaabel ja jääb poisi toimetusi jälgima.
“Keda ehitad, väikemees?” küsib.
“Politseinikut,” vastab teine.
Konstaabel püha viha täis, poisil kratist kinni, vanemate juurde, et politsei maine rikkumine jne, ja tegi vanematele trahvi ära ja poiss sai oma triibulised.
Järgmisel päeval näeb konstaabel poissi jälle liivakastis- ehitab teine jälle kuju- paneb natuke liiva, ohtrasti mulda ja natuke sitta.
“Keda täna ehitad?”
“Tuletõrjujat,” vastab poiss.
“Tubli poiss, tubli, aga pane ikka sitta rohkem!” õpetab konstaabel.
“Ei saa rohkem, siis tuleb jälle politseinik.”
“Haige, teil on sapis kivid, uriinis liiv, kopsudes lubi!”
“Doktor, öelge palun, kus on mul savi, ma hakkan maja ehitama!”
“Kolm tee ehitajat-ettevõtjat, üks Kundast, teine Sondast ja kolmas Sindist, külastavad Tallinnas ehitusmessi ja satuvad jutuotsale AS Eesti Näituste juhatuse esimehega. ,,Meil oleks vaja siia paviljonide taha uut sissesõiduteed,” sõnab boss. ,,Tehke oma pakkumised ja ma garanteerin, et üks teist saab tellimuse.” Kunda mees ja Sonda mees lähevad kohe objektiga tutvuma. Kundakas pakub: “Üheksa tuhat krooni ja töö saab tehtud. Neli tuhat materjalidele, neli tuhat töömeestele palgaks ja tuhat mulle kasumiks.” ,,Mina teen seitsme tuhandega!” ütleb sondakas. ,,Kolm tuhat materjalidele, kolm tuhat töömeestele ja tuhat mulle.” ,Minu taks on kakskümmend seitse tuhat,” kostab Sindi mees silmagi pilgutamata. ,,Kuule, sõber,” imestab boss, ,,sa ei suvatsenud isegi vaatama minna ja nüüd pakud sellise hiigelsumma!” ,,Mis tast vaadata! Kümme tuhat mulle, kümme tuhat sulle ning seitsme tuhande eest palkame tolle Sonda tola.”
Joodik läheb öösel läbi surnuaia kõrtsist koju ja kukub kogematta valmiskaevatud hauda. Hakkab siis vaene mees ädaldama, et appi appi külm on. Seda kuuleb teine joobes isik ja tuleb vaatab üle hauaääre alla ning ütleb:”Kes kurat käskis sul siis mulla pealt ära ajada.
Seekord tuleb aasalt Notsu ja vastu jalutab talle Puhh, kellel kohe küsimus käisest võtta: “Notsu, miks sul suu mullane on?”-“Ma sõin mulda,” vastab Notsu. “No aga miks sul silm sinine on?” pärib Winnie Puhh. “Ma alguses ei tahtnud süüa.
Kaks kandilist saavad kokku ning üks kurdab teisele: “Mingi kuradi jama, juba kolmandat ööd näen unes mingeid kuradi kartuleid, huvitav, mida see küll, raisk, tähendab?” Teine kant on suht mõtliku näoga, ennem kui vastab: “Ega siin palju variante vist pole! Kas kevadel “mulda” või sügisel “kasti”…!”
Ehitusele peab saabuma vastuvõtukomisjon. Töödejuhataja õpetab töölisi: “Mis ka ei juhtuks, tehke nägu, et nii peabki olema!” Komisjon jõuab kohale. Mõne hetke pärast vajub üks sein koos vundamendi nurgaga kokku. Üks töölistest vaatab kella ja hüüab: “12.30! Täpselt graafiku järgi!”
